Meelika Hirmo: kui kehtestaks isakvoodi?

Eestis jääb uuringute kohaselt lapsehoolduspuhkusele vaid 2% isadest. Loe artiklist, mis on issikvoot ja kuidas on selle sisseviimine Norra ühiskonda parimas mõttes raputanud.

meelika pilt
Artikli autor Meelika Hirmo

Kired soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoha mõttekuse, palgalõhe ja erinevate diskrimineerimisvormide ümber kerkivad ikka aeg-ajalt pinnale. Meie “emapalk” on üks maailma parimaid, kuid sündivus madal. Võib-olla aitaks asja parandada hoopis isapalk?

Käinult Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumiga Norras töö- ja pereelu teemalisel õppereisil ei tulnud ma Eestisse tagasi punalippude ega loosungitega. Astusin Maarjamaa pinnale ja mõtlesin, et meie “emapalk” ning haridussüsteem diskrimineerib mehi ning teeb kahju ka naistele. Sõltumata sellest, kas külastasime Skanska või Statoili peakorterit või hoopiski riigiasutusi – ikka ja jälle räägiti kõige enam nn issikvoodist kui Norra ühiskonda parimas mõttes raputanud uuendusest.

Mis on issikvoodi mõte?

Võrreldes ülejäänud Skandinaavia kultuuriruumiga oli Norra 1950ndatel ja 1960ndatel väga konservatiivne maa. Norrakad ise räägivad lausa “koduperenaiste” ühiskonnast, kus naiste aktiivsem kaasalöömine tööelus algas teistest Põhjala riikidest oluliselt hiljem. Mis siis Norraga järsku juhtus? Norra oli varem tegelenud peamiselt põllumajandusega, kusjuures kliima ja pinnas saagirikkust ei soosinud. Elukorraldus käis pigem “tasa ja targu” loogika järgi.

Küllap oli oluline roll muutustes ka nafta leidmisel, mis andis väga kiiresti suurema majandusliku enesekindluse, tuues kaasa julgemaid sotsiaalseid otsuseid. Isakvoot, Norra rahva seas tuntud ka kui issikvoot, viidi sisse 1993. aastal ja määrab täna osa, täpsemalt 10 nädalat, täismahus tasustatud lapsehoolduspuhkusest isale. Kui isa seda aega ei kasuta, kaotab need kuud kogu perekond.

Norra oli esimene riik, mis isakvoodi vastu võttis ja statistika näitab, et 90 protsenti Norra isadest on lapsehoolduspuhkusel 12 järjestikkust nädalat ehk rohkemgi kui kvoot “ette näeb”. Enne kvoodi jõustumist jagas vaid 3 protsenti isadest lapsehoolduspuhkust emaga. Eestis kasutab seda võimalust Praxise uuringu kohaselt 2 protsenti isadest.

Norra riigi ja ettevõtete esindajad peavad isakvooti (lisaks lasteaiakohtadesse panustamisele) üheks olulisemaks saavutuseks töö- ja eraelu vahelise tasakaalu loomises. Lasteaiakohtadega olid norralased jännis veel üsna hiljuti, kuid on tänaseks probleemi peaaegu täielikult lahendanud.

Isa side lapsega pärast naisest lahkuminekut

Norrakad on lahkuläinud perede käekäiku uurinud ja märganud, et pärast isakvoodi sisseviimist on oluliselt suurenenud jagatud hooldusõigus. See tähendab, et isad ei kao isegi pärast lahkuminekut laste elust, vaid säilitavad nendega lähedase suhte.
Ka meil on üha enam räägitud sellest, kuidas meie pikk “emapuhkus” muudab naised tööturul ebakindlamaks ja vähem hinnatumaks. Uuringud näitavad, et pikalt emapuhkusel olnud naiste palk jääb enamasti paigale, mis mõjutab hiljem väga otseselt näiteks igakuist pensionit.

samal ajal kui arutame, kuidas tuua naisi rohkem sektoritesse, kus neid on vähe, peaksime mõtlema ka sellele, kuidas tasakaalustada eluvaldkondi, kus valitsevad naised.

Võib-olla siis peaks ka Eestis rohkem ja konkreetsemalt soodustama isade osalist lapsehoolduspuhkuse kasutamist?

Võib ju vaielda, et isadel on võimalus ka praegu lapsega koju jääda ning emaga lapsehoolduspuhkust jagada, kuid paraku see nii lihtne ei ole. Ka Norras kasutas enne isakvooti seda võimalust väga vähe mehi. Jah, isegi Norra mehed, kellest on maalitud eriti eesrindlik kuvand, pidavat tundma ebakindlust kui on vaja lapsega koju jääda ning seda otsust tööandjale esitada.

Eksperdid väidavad, et issikvoot teeb meeste jaoks pereelus osalemise ning lapsega sideme loomise lihtsamaks ja loomulikumaks: kuna tegu on seadusega, ei ole isadel vaja tunda valehäbi lapsega koju jäämise pärast. Norra statistikaameti andmetel on vaid 3 protsenti isadest ja 5 protsenti emadest isakvoodi vastu. Isapuhkuse kasutamine on jõudsalt kasvanud.

Emade monopoli tasakaaluks

Naised diskrimineerivad mehi sageli ilma, et sellest ise arugi saaks. Järgnev lugu on elust enesest.

Üks naisterahvas, muidu väga vahetu ja tore, käitus lasteaias töötavaid meessoost õpetajaid nähes nii, nagu oleks näinud erakordselt naljakat eksootilist looma. Ta naeris kõva häälega ja oli selle humoorika sündmuse mõju all veel paar päeva hiljemgi. Iga kord, kui tuli jutuks meestöötajate osakaal Norra lasteaedades (seda juhtus mitmel korral), hõikas naine siiralt ja endiselt uskumatusest rõkates vahele: “Jaa! Meie nägime ka meessoost lasteaiaõpetajaid!” Olgu öeldud, Norras on küll meessoost hooldajaid ja haridustöötajaid rohkem kui meil, aga naiste ülemvõim on sealgi.

Mõtlesin endamisi, et miks me naerda ei lagista, kui Oskar Lutsu “Kevadet” loeme või sama filmi vaatame – algklasside rüblikuid õpetasid ju mehed? Miks on täiesti normaalne vaatepilt tõenäoliselt päris paljudele hüsteeriliselt naljakas, paremal juhul kummaline?

Meil on paljudes valdkondades meeste defitsiit. Alaesindatus on haridusvaldkonnas, tervishoius, teenindussektoris ja sageli ka pereelus. Arvestades Eesti perekondade tegelikkust, hakkame varsti samamoodi naerma kui näeme isasid aktiivselt osalemas oma laste elus. Statistika järgi moodustavad üksikvanemaga leibkonnad kõigist Eesti lastega leibkondadest viiendiku. Ligi 93 protsendil juhtudest on üksikvanem ema. Võtame arvesse ka selle, et paljude laste isad ning naiste kaasad töötavad üle lahe või kaugemal – see ei muuda pilt kuidagi ilusamaks.
Poiste suurest koolist väljalangemusest on samuti räägitud, kuid selle põhjus ei seisne kindlasti poisslaste loomulikus küündimatuses. Pigem tasub pilk heita naiste domineeritud haridussüsteemile, mis tahtmatult läheneb koolielule oma kogemusest ja ühekülgselt. Meil on vaja, et mehed julgeksid, oskaksid ja tahaksid osaleda erinevates eluliselt tähtsates valdkondades.

Parima võimaliku ühiskonna ja hariduse mõistes peame nägema laiemat pilti – samal ajal kui arutame, kuidas tuua naisi rohkem sektoritesse, kus neid on vähe, peaksime mõtlema ka sellele, kuidas tasakaalustada eluvaldkondi, kus valitsevad naised.

Kuidas meid rohkem oleks?

Lapse varajases arengus jäetakse isadele tihti vaid logistiku ja finantsisti eemalolev roll. Osalt on see ühiskondlikult niimoodi pikka aega toiminud, teisalt see enam ei tööta. Ei tööta, sest ka naised käivad tööl ja täiskohaga koduperenaisi on väga vähe. Ei tööta ka sellepärast, et ühiskond on muutunud. Ometi kinnistavad paljud naised tahtmata neid rolle igapäevaselt, hoides mehi eemal.

Liiga tihti olen näinud õhinas noort isa lapsega tegelemas, ja kohe olukorda paaniliselt sekkuvat naist, kes kritiseerib oma kaaslast. Mismoodi saab niimoodi tekkida isa-lapse sügavam side? Kuidas saavad vanemad mõlemad maksimaalselt lapse jaoks olemas olla, kui üks pidevalt ennast “luuserina” tundma peab?

Missuguses peres me ise elada tahame? Kas sellises, kus kõik on perekonna täieõiguslikud liikmed, kes moodustavad ühise “rinde” või sellises, kus üks on vaid leiva laualetooja ja teine tegeleb laste ning kodutöödega? Kui palju me oma isasid mõistame? Kui paljudel meist on isa, kellega saab avatult kõigest rääkida ja kes avab meile maailma teisi tahke? Kui paljud suhtlevad oma isaga vaid pealiskaudselt olmeteemadel? Mis on selle “leiva laualetoomise” tegelik mõte täna, kui mehed ja naised käivad võrdselt tööl ning riik on taganud lapsehoolduspuhkuse?

Kuidas meid, eestlasi, rohkem oleks? Kaasa aitaks kindlasti see, kui me lõpetaksime pideva vastandumise ja süüdistamise ning kohtleks teineteist hästi. Ausalt ja austusega. Võimalik, et Eesti oleks siis riik, kus haige lapsega koju jääv isa või lasteaiaõpetajana töötav mees ei paneks kedagi kulme kergitama, ammugi naerma.

Liitu Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi uudiskirjaga, et saada jooksvalt kasulikku infot töö- ja ettevõtluskeskkonnaga seotud teemadel.

Kontakt

MTÜ Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum
Telliskivi 60a (A3 majaosa), 10412 Tallinn
foorum@csr.ee

Võta ühendust
Privacy Policy